Vorm nr 4430

Ainult kolm aastat  kristalli toodangut, sõda ja muud tegurid on teinud Eesti kristallist ühe kallimaks maailmas!

1937. aasta kevadel alustas tööd kristalliosakond, mis vaatamata tehnoloogia keerukusele arenes kiiresti. Vabriku uueks tuluallikaks kujunes lisaks kristallesemetele ka kristallitoorikute müük väikestele lihvimistöökodadele, mis seni olid materjali ostnud välismaalt. Lorupi vabriku kristall oli üheks populaarsemaks uudistooteks 1937. aasta augustis asetleidnud 10. Eesti näitus-messil, pälvides kõrgeima autasu – suure kuldauraha.
Siseturu tarbeks ilmusid 1938. aasta jaanuaris vabriku poolkristalli ja lihtklaasi ning aprillis graveeritud kristalli täpsed hinnakirjad. Kokku üle tuhande erineva toote sisaldavad trükised olid ilmselt suunatud suurematele kauplustele, väikese reklaamlausena oli neisse lisatud: Tellimuse täitmine kiire ja korralik! Ilmus ka esimene ülevaatlik fotoalbum vabriku kristalli­toodangust, milles sisalduvate väike­kodanlike olmeesemete kõrval leidub juba ainult tellimisel valmistatavaid originaal­esemeid.
Toodangu paremaks tutvustamiseks ja müügiks Eestis avati 1940. aasta märtsi alguses ettevõtte esinduskauplus Tallinnas aadressil Vabaduse plats 7, kus müüdi peamiselt vabriku eksklusiivsemat poolkristall- ja kristallkaupa. Samal aastal valmis Eesti Kultuurfilmi toodanguna Lorupi vabriku tööd ja toodangut tutvustav tummfilm.

Pärast 1940. aasta juunipööret Lorupi vabrik natsionaliseeriti ja liideti Meleski ning Tartu klaasivabrikuga, 1941. aasta kevadel sai vabriku uueks nimeks Tarbeklaas. Klaasitootmise keerukus ja suur populaarsus tööliskonna seas päästsid Johannes Lorupi algselt arreteerimisest ja ta jäeti klaasivabrikusse tööle tehnilise juhina. Kuigi kogu Lorupi vara – klaasivabrik, osalus erinevates firmades, kinnisvara Raua tänaval – natsionaliseeriti, nõudis kergetööstuse rahvakomissariaat temalt tagasi klaasitööstuse 1939. ja 1940. aasta tulumaksu. Lorupi seletusi, et kuna kogu teenitud kasum investeeriti vabriku põhikapitali, tuleb see summa võtta vabriku arvelt, ei võetud kuulda. Oma viimases teadaolevas kirjas 15. aprillil 1941. aastal palub Lorup end jätkuvalt vabastada tulumaksust ja lubada tasuda see klaasivabrikul, kuna: “Minul ei ole enam mingisugust võimalust isiklikult selle maksmiseks, sest kõik minu varandused on natsionaliseeritud… Teenin praegu klaasivabrikus eriteadlasena, kuhu olen oma täie energia ja teadmised tööle rakendanud… Ainuke sissetulek on palk 1000 rubla kuus”.
14. juunil 1941. aastal küüditati Lorup Sverdlovski oblastisse Sevurallagi laagrisse. Tema karistus oli võrreldes teiste väljasaadetutega suhteliselt kerge: viis aastat asumist koos kogu vara konfiskeerimisega. Seda aega aga ei jõudnud nõrga tervisega Johannes Lorup ära oodata, ta suri vangistuses 6. mail 1943. aastal.
Johannes Lorupi klaasitööstus jätkas saksa okupatsiooni ajal tööd Joh. Lorupi Vabriku nime all. 1943. aastal jäi vabrik mõneks ajaks seisma, kuid pärast punaarmee sissetungi 1944. aastal ja nõukogude okupatsiooni jätkumist alustati taas tootmist Tarbeklaasi nime all, kuid Meleski ja Tartu klaasivabrikutega seda enam ei ühendatud.

Ärakiri “Kultuur ja Elu”

Tekst: Anne Ruussaar