August Gailit — (1890-1960) novellist, romaanikirjanik ja följetonist. 1920. aastate kirjanduselu kesksemaid kujusid. Trükidebüüt perioodikas (1909), esimene raamat sümbolistlike sugemetega jutustus “Kui päike läheb looja” (1910), tema lühiproosat ja arvustusi avaldati I maailmasõja eel perioodikas. Koos H.Visnapuuga oli ta 1917-1918 üks põhilisi rühmituse “Siuru” loojaid ja kärarikaste boheemitsevate ettevõtmiste initsiaator. Omab teeneid rühmituse lagunemisel. Följetonikogu “Klounid ja faunid” (1919) teenib “Siuru” naeruvääristamise ja lammutamise eesmärki. Gailiti varasem novellilooming ilmus raamatus “Saatana karussell” (1917), järgnesid “Rändavad rüütlid”, “August Gailiti surm” (1919) ja “Idioot” (1924). Tema kirjanduslikule stiilile on omased erakordsuse taotlus ainevalikus, tüpaažis ja sõnastuslaadis, absurdi ja groteski rakendamine inimeksistentsi kujutamisel, mis võib kalduda ka sarkasmi. Romaanis “Muinasmaa” (1918) kujutatakse knuthamsunlikus võtmes boheemlust ja “Purpurses surmas” (1924) Euroopa tsivilisatsiooni hukku O. Spengleri “Õhtumaa allakäigu” meeleoludes. Gailiti kuulsus põhineb tema romaanidel “Toomas Nipernaadi” (1928) ja “Ekke Moor” (1941), mis tõid eesti keelde ja kirjandusse “nipernaadi”, romantilise hulkuri kujundi.