Emile Verhaeren: Valik luuletist.

Tõlkinud Johannes Semper. 1929. a. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartus, 196 Ihk. hind 3 kr. 50 s. Mõneltpoolt kuuldub nurinat, et meie tõlkekirjandus hakkab üsna kahjustaval määral võistlema algupärase kirjandusliku toodanguga. Tõsi küll kuid milleks nurin? Nuriseda tonib ainult eel määral kui tõlgitav materjal viib publiku maitse alla, ja polegi ju kahtlust, et meie tõlkesarjades ja ka muidu siin-seal ilmub minekut taotlevaid asju, mis ei rikasta ega avarda, vaid arendavad lamedat ja tuima poolt meie vaimlises olemuses. Kuid see, mis hea mujal, võib ainult veelgi rohkem ergutada seda lugema, mis hea meil endil. See, mis meil halba, surgu loomulikku surma mida varem, seda parem! Kiirkirjutamine kasvab meie niikuinii elukardetavaks tõveks. . . See prelüüd sobib Joh. Semperi tõlgit Verhaereni luuletiste valikule. See on õieti ajalooline teos, sest sellelaadseid antoloogiaid üheainsa välismaise poeedi toodangust pole meil seni üldse ilmunud. Võrreldagu selles suhtes soomlasi, kes on hoolitsenud sellest, et neil oleks koos väärtuslikem maailma proosa- ja luulekirjandusest. Juba levitatakse Eestiski prospekte, mis ennustavad uue sarja ilmumist, mis umbes kümnes üheksasajal ehekiiljelises köites lubab pakkuda kultuurrahvaste kirjanduste parima. Esitet proovid ei ole kaugeltki halvad. Arvatavasti areneb meiegi publik nii kaugele, et sellised ettevõtted saavad võimalikeks. Sapp keeb, kui mõtled perekondi, kelle huvid lämbuvad restoranidesse. . Emile Verhaereni imponeeriv kuju on huvitavaimaid, mis viimase 40 —50 aasta luules üldse leida. See prillitet, kõhna, teravajoonelise füsionoomiaga mees käis läbi palju hingelisi vastandsfääre tervest, kuigi äärmusse kalduvast aistilisest lõbutsemisest ä la Flamande (lugege „Sigu’! loetlege temal esimeses luuletamisjärgus mainit praade, veine ja õllevaate!) mungalisse ekstaasi ja sealt edasi Baudelaire’i kaudu endassesüvenemisja maailmavaatlusteid mööda suure, sotsioloogiliselt jumestet mõtluse poole, milles tundub kosmose tuulteulgu ja algjõudude nii vaikseid kui ka marugeid ilmutumisi! Tuul kanarbikus, aed vagu sa s ehapunetuses, abielu geletet Õnn, rahvahulkade mäss läbi tuliveretavate tänavate ning mõlgutlused inimkonna tühjendamatuist jõulätteist sobivad kõrvuti tema elulistel lehekülgedel. Vaikne lüürika ja tugevaim värsside torm väljusid alatise tulvana ta kiire, jõulise, sensitiivse sule alt. Tema tõlgitsejaiks muil mail on olnud esmajärgulised värsmteistrid: Stefan Zweigi Verhae-

reni-tõlked töid sellele liikuvale süvenejale’ kuulsuse ja arvatavasti olidki peamiseks tõukeks belglase luule levimisele mandril. Pisut hiljem valas venelane Valeri Brjussov väsimatuimaid ja intelligentseimad välismaa värsikultuuri Umbersullatajaid Sarmaatias Verhaereni metalltoonid omakeelseisse terasvormesse. Meil on selle töö nüüd viimaks ometi teinud sama liikuv ja sama väsimatu Johannes Semper, täisõigustet Pen-klubi esimees, kelle rikas keel ja painduv vormitunne sobivad eriti Verhaereni mitmekülgsusega. Tema edasiandel tundub belglane eriti konkreetse ja värvika, võib-olla vähem sümbolistliku, selle eest aga lopsakalt vitaalse uudiselamusena.

Mõnigi tuttav pala puudub tea kogus, näiteks „Lumi”, „Sadu”, ete. Kuid tuttavate puudumist väga huvitaval kooskäimingul ei saa lugeda ebakohaks, kui kogu aeg satud kokku põnevile ajavate uudistega. Semper on võib-olla enam kui praegu nimetet eelkäijad hoolitsenud Verhaereni igakülgsest esindusest, kusjuures luuletaja noorele eale <m saanud osaks õige rohke tähelepanu. Kui valit materjal ei oleks väga hea, oleks ehk soovinud muud. Praeguse valiku ja tõlke huvitavus vaigistavad ka selles asjas esialgsete eelarvamuste ja eelistuste tõttu tärkava etteheitehimu. Hea saavutis lööb alati eelarvamused lendu, kui seda ainult vaadelda küllaldase tähelikkusega. Semperi värss osutab elavust, sulavust ja kohanemisvõimet, mis tõstab tõlkeluule algupärandite astmele. Mõnigi rodust ja mõni hardamgi meeleolu tuleb täie vahenditusega värssidest esile otse lugeja psüüke keskusse. Hüpe müstiliselt-ateistliku pala ~Hardalt” hämarusest ~Kulla” närvitsevasse humoori ja „Luidete naiste” läiapintslilisse värvikusse on suur, kuid see sooritud täie spontaansuse ja elastsusega inspireerunud sportlase suure vilumuse ja andumuse tõttu.

Peaaegu kõik selle kogu palad on maalid. Raamat algabki poeemiga, mille inspiratsioon tuleb otsemat teed maalikunstist. Teniers, Dusart, Brouwer, Graesbeke, Brakenburgh ja jumalik joomar Jaan Bteen ajavad ses oma lihalisi, rasvamaolisi affääre, nii et tärkab kadedus vana aja suure elujõu vaatlusel. Meil närvlejail on seda vähem. Kui kuski Tartu korpis või Tallinna lokaalis võtame keskpaiga ja pea tugevasti täis, ei jätku meil igakord enam energiat surematuteks maalideks või haaravateks värssideks. Verhaerenil jätkus seda nagu ta vanaaegsetel kaasmaalastelgi kuigi ta hiljem tasus liialdused ajutise haiglase askeetsusega. Igatahes käis tal pintsel kõigele vaatamata kiirelt ja hoogsalt. Mõni pilt on täis samasugust viirastuslikku, kuid mahlakat elu nagu Van Goghi õlimaalid. Franz Hais ja Rubens tulevad vägisi meele, ainult tundub sümboolset süvendust, mida neil meistreil oli vähe. Kui karskelt-aistiline ja

süvendet on niiteks luuletis ~Piim”! Sellele järgnevad «Usklikud õhtud”, mida selles raamatus leiame tervelt kaks mõlemad täis liiliate ja kuuvalguse ebamaisust, peaaegu Rainer Maria Riike noorusstiilis. Ning siis kasvab süngus algab roiskumist» ja fataalsete taimede periood, kuuldub keset soode pruunjaid vesi haiglev&id karjatusi, viirastub Londoni pronks ja malm, mille keskele järsku ilmub surm, uluvad sügistuule penid, roomavad hiiglavarjud üle mustalt sädelevate tiikide. Sakrament ja usulised ofcsiskelud, maharaiut pead, «Mustad tunglad”, ristteel seisev sümboolne «daam mustas”, kes ootab meest, kelle käes verine nuga, «kummutis tühjusest”, «himuruse sünge mädanik” on järgmine, eelnevale veel väga sarnanev faas. Kuid juha tuleb helenemine. «Kes teab kus” kauges põhjas peab süda kristalset, jääsädelevat pidu, laotus laulab, puud peavad preestreina valvet, kaijuread vaatlevad kesköö tumma hardust; Linnutee all magab õhtu purpurse katte taga tee uude, seletunud maailmavaatlusse näib lahti. Viimane tulebki. Küll mitte vaikse kõrvalseis-‘ ja rahulikkusega, vaid hoogsa osavõtja innukusel. Nüüdsest peale kajastub kogu maailm, muidugi eriti Flandria, Verhaereni luules tihendetuna ja sümboolses arenduses. Tema sepad, ülevedajad, kellamehed, pankurid on inimkonna põhielementide kehastised. Need on kõik kujud, mis joonistet sellase intensiivsuse ja pilgu avarusega, et nende pead näivad siseenergia kihul tõusvat tähtedeni ja platooniliste ideedeni. Igaüks neist on mingi platooniline idee mingi inimomaduse ekstrakt, mida seesugusel puhtusel ja selgusel leidub ainult harva. Läbi kõikide tundub Verhaereni enda elujaatavat, kõigest kvintessentsi imevat vaimu. „Edu” on üheks tema peaideaalest. «Jõule, mis puhtam iks teerajad pühib, jääb võit.”

Kuid iga jõud tundub talle jumalik „E!u” suure tähega on tema peamine jumalus, kuid „Elu”, mida kirgastab Tahe ja Mõte. „Ma olen järglane sest tõust, Aeg kelle tugevaks ja sitkeks voolind, kes enam ajust hoolind kui lõualuude jõust.”

See optimism, mis ei eita mingeid elukannatusi, vaid kõiges näeb sama põhienergia avaldist, tiivustab kogu luuletaja toodangut, mille värvikus ja kõlavus ka eestikeelsena lubavad sel raamatul võistelda meie parima algupärase lüürikaga ja sagedasti näitavad viimasele uusi teid.

Lähem analüüs ajalehes viiks kaugele. Püüdku seda teha lugejad, kellel peaks olema kahju mööduda sellest meil aeva haruldusena hinnata tulevast tõlkevärs3ide kogust. Ants Ora*.